Mida pikem on inimese eluiga, seda rohkem on erinevaid põlvkondi, kes elavad ühel ja samal ajal, jagades ühist ruumi ja osaledes samas ühiskonnas. Olukorda, kus liike on palju, lapsi on palju või rahvast on palju, väljendatakse eesti keeles kui rikkust: liigirikas, lasterikas, rahvarikas. Põlvkondade rohkust pole me osanud eriliseks rikkuseks pidada.
Ühiskond on vanuseliselt segregeerunud ehk vanuseti eraldunud. Elu esimesed kakskümmend aastat kulgevad meil kitsalt omavanuste keskel, lasteaias ja koolis. Vanaduses nähakse meile samuti elu ette omasuguste seas, seltsi pakutakse päevakeskuses ning tuge teenusmajades ja hooldekodus. Vanuseline segregatsioon iseloomustab ka vahepealset perioodi, vähemalt neis paljudes organisatsioonides, kus juhid ja personalijuhid ehitavad edukat meeskonda üles tegijate täieliku sarnasuse alusel.
Vanuseline kastisüsteem
Kui ühiskond ehitab meile vanuselist kastisüsteemi, siis kas see väljendub ka isiklikes sotsiaalvõrgustikes? SHARE uuringu põhjal võib kinnitada, et vanemal rahvastikuosal on tõepoolest suhteliselt vähe kokkupuudet rohkem kui üks põlvkond noorematega.